Käisin täna turul liha otsimas. Lammas aga ei näinud hea välja ja jäin kana peale. Liha käes ja jalutasin välja,. Seal aga jäi mu pilk peatuma turuputkal. Alumisel riiulil nägin vana nõukaaegseid rahasid. Üherublased, kolmerublaseid, viierublaseid ja kümnerublaseid. Iga raha juures rändasid mu mõtted ajale, kus need rahad omasid elus määratut tähtsust. Kui suur raha oli väiksena kolmerublane. Mis kolmene, isegi rublane oli suur raha. Aga mäletan korda, kus tulin Tartust Tallinnasse laulupeole ja mul oli tervelt viis rubla terveks nädalaks.
Tore aeg oli see, kui suvel sai kolhoosis käia. Suve alguses kõplasime peete. Küll olid valusad pihud ja selg päeva lõpus. Aga töö eest sai isegi kolm rubla päev. Kivikorjamine oli sel ajal palju tulusam. Kui hästi vedas, oli võimalik teenida isegi 10 rubla. Aga seda väga harva. Kindlasti käisime suvel tööl selleks, et raha saada. Mitte rõõmust töö pärast ega sotsiaalsetest kaalutustest.
Oh, igasugu mõtteid ja mälestusi tõi esile need vanad vene rublad.
turuputka
Suvi
Talv on kuskil kaugel minevikus. Õunapuud õitsesid nii kiirest, nagu polekski õitsenud. Käes ongi suvi. Aga tulnud on ta kogu oma putukate needuseni. Sääsed, kihulased, sipelgad ja kärbsed ja parmud. Tüütud on nad kõik. Rikuvad nagu kogu suve ära. Mis sa seal rannas lina peal pikutad, kui varst siblib sinu peal mingi putukas. Vaataks pilvi, aga peab midagi kratsima. Mõted, et viskaks külje kuskil oja ääres maha ja kuulaks oja häält. Aga varsti pead hakkama käega vehkima ja pükste pealt sipelgaid ära raputama. Mis moodi saad siis oja häält kuulda, kui tegevus on enesekaitsega.
Ikka lähevad mõtted mägede peale, kus saad rahus kivil istuda. Muidugi on ka mägedes mõnes orus tüütuid kärbseid. Aga enamus kohtades saad ikka vabalt hingata.
Meie suvi on elu koos putukatega. Meie elu koos tüütute mõtetega.
Tulevik
Eks me mõtle kõik ikka mida tulevik toob. Kui mitte pikalt, siis mõned kuud ikka ette. Sakslased teevad puhkuseplaane juba aasta ette. Kõik peensusteni välja arvutatud. Tean aga eestis inimesi, kes vaatavad internetist kogu aeg ja siis lähevad kasvõi ameerikasse, kui saavad 4000 reisi koos siselendudega. Aga juba lennukipileti etteostmine on otsapidi tulevikuga aveastamine. Tulevikku aga ei tea keegi. Kui teaks, ei oleks ju tulevikku olemas. Imelik, et majandus ja pangandus peavad tulevikuennustust primaarseks. Äkki on üllatunud, et majandus nii ei käitugi. Venemaa ennustas, et neil majanduslangust ei tule. Aga näe, oh imet, tuli ikkagi. Meil on asi lihtne. Ennustusi küll tehakse, aga süüdi on ainult üks inimene. Ansip. Hea, et meil on Ansip. Aga arvan, et igal riigil on oma Ansip. Nagu igal perekonnalgi. Nüüd mõtlen , et äkki igal isikul on ka Ansip. See kes süüdi on. Kui midagi hästi ei lähe, siis on minu sees olev Ansip süüdi.
Kindlasti on tulevikuennustused müüdav kaup. Kui Maalehes oli 21 mail suve kohta ilmaennustus. Siis lugejaid oli sellel palju. Ennustajaid oli seal mitmeid. Mõni paris naljakas. Raukas väidab järjekindlat et jääaeg tuleb. Mõni ennustab aga järjekindlalt kliima soojenemist. Mõni arvab, et juhuslikkus on olemas, teine ütleb et absiluutselt kõik on determineeritud. Kui saad aru loodudest ja märkidest, on võimalik kõike täpselt ette ennustada.
Praegu ei tea, kas Korea sõda tuleb. Kuskilt ei ole veel võtta ennustusi selle kohta. Aga kui sõda tuleb, on äkki neid ennustusi sadu. Isegi kui kukuks Eifeli torn ümber, on ikka kuskilt võtta ennustus selle kohta. Enne aga ei tea ühtegi ennustust.
Reits käis ka vanal eesti ajal turul ringi ja ültes: Häda tuleb. Aga on selleks vaja olla ennustaja või prohvet. Häda on alati olemas ja tulemas. Mõnes kohas on ikka häda.
Praegu räägime et aasta tagasi oli eestis väga hea aeg. Kaks aastat tagasi ka. Aga ega ta nii hea ka ei olnud, et see kohe värkelt meeles on. Muidugi, ka mul oli töö, mis meeldis, aga ikkagi oli see töö. Töö, mis tähendas pikki äraolemisi ja probleeme sellega seotud. Mäletan, et ka siis trahvi saades, oli seda raske tasuda. Muidugi on nüüd palju raskem. Ei kujuta ettegi, et kui nüüd trahvi saaks. Kuidas oleks seda võimalik ära maksta kahe nädalaga. Mitte kuidagi.
Aga kevad on läbi saamas ju suvi ees. Päev läheb veel pikemaks ja ees on kuu aega valgeid öid. Linnud hakkavad juba kell neli laulma.
Ega mina ei ole otsustaja, kas tulevik on või ei ole. Mina seda vähemalt ei tea.
Võilill
Vaatan bussisõidul aknast välja. Terve põld on võililli täis. Eile aga enne vihma nägin, kuidas üks kena vanaproua nägi kurja vaeva, et kõik võililled ära hävitada.
Eks me tea, miks võilill halb on. Muru hävitab ära. Aga kui loodust vaadata, siis tundub küll, et kõik taimed on egoistid. Isegi need, kes alandlikult teiste najal kasvavad. Väädid ja liaanid ja seened. Eks kõiki huvitab ainult enda asi
Eile aga nägin kutsikat, kes tundis igast liikumisest rõõmu. Kutsikas ei ole egoist. Ikka tahab ta kellegi peale saba liputada. Karjaloomad ei saa olla väga egoistid. Pead ju pugema, pead lipitsema, pead ka karjas kuuletuma.
Inimkarjas miskipärast hakkab kari ära kaduma. Eestis eriti. Sõidan parasjagu Tallinnst Tartu poole. Vaatan eesti hajuskülasid. Talud on ju meil üksteisest võimalikult kaugel. Teine talu pole hõikekauguselgi. Ei saa kiibitsedagi, mis see naabertalu perenaine seljas kannab. Maailmas aga on asi niikaugel, et üle poole elab maakera elanikest linnades. Linnas tuleb olla teiste lähedal. Saab hõigata, vaadata, kiibitseda, võrrelda. Aga keegi ei keela egoist olla. Keegi ei keela võililli kasvatada.
Kui su aed on võililli täis, siis korralik “aiapede” on tige-tige su peale, et mis sa külvad oma võililli minu aeda. Võilillest on saanud naabri halb iseloomuomadus, lohakuse sümbol.
Minule aga meeldib võilill. Nii ilus, puhtalt kollane. Nii kevade nägu.
energia
Olen lugenud viimasel ajal hunnik tarku raamatuid. Miskipärast on nii, et kui keegi on mingile tarkusele jõudnud, tahab ta sellest raamatu kirjutada. Kui raamatuipoes käid, siis ei jõua ära imestada, mis asju ikka ära tõlgitakse. Kirjutamine on iseasi. Teadlastel on palju tuttavaid ja sponsoreid, kes raamatute kirjutamist rahastavad. Aga tõlkimisel ja eesti keeles väljaandmisel peab olema ju äriplaan. Et tõlkimiskulud ja trükkimiskulud ikka kasumit toodaksid. Väga vähesed friigid teevad raamatuid mingist segasest missioonitundest. Mina aga neid raamatuid ei osta. Kuna olen nüüd madalalalt lendav lind, siis vaatan ainult raamatulette, kirjutan mõned üles ja sean sammud raamatukokku. Aga seal muidugi neid ei ole. Õnneks on raamatukogudes palju teisi raamatuid. Nii ongi tore, et tahan teaduslikust toitumisest lugeda, aga loen kuidas kosmiline energia mõjutab ja muud sellist.
Tegelikult on tore, et raamatuid tõlgitakse ja välja antakse. Tore, et mõni satub ingliskeelset raamatut lugedes vaimustusse, et just see on see raamat, mida eestlased vajavad ja kindlasti ostavad. Olen küsinud paljude tuttavate käest, kuna nad viimati raamatu ostsid. Ega polegi ostnud.
Seega ma ei teagi, kust energia ikka mulle tuleb. Kas ainult kaloritest, mida söön. Või kuskilt veel. Kas ameeriklased söövad kaloritega end paksuks, või on mingi muu energia veel lisaks neile selleks.
Istun tornis ja vaatan rõdu pealt inimeste askeldamist. Rahulikult kõnnivad nad tänaval. Autodki ei rabele vanalinnas ringi. Päike tuli ka laisalt pilve tagant välja, linnul jäi vidistamine pooleli. Aga lõokesi ei ole vanalinnas.
Tore et üldse linnulaul siin kõlab.
andestuse jõud
Inimest muserdavad konfliktid. Konflitidega on selline asi, et sageli mõlemal poolel on õigus. No vaata kuidas tahes kasvõi Iisraeli -Palestiina konflikti. On õigus nii juutidel kui ka palestiinlastel. Või võtta Vene-Gruusa konflikt. Rääkisin just tornis vene grupiga. Tuli juttu Talvesõjast ja sõjast Gruusia vastu. Ega minu vastuväited midagi ei muuda. Nemad arvavad ikka, et neil on õigus. Samuti arvavad ka grusiinid. Inimese kasvades ja kujunedes tuleb ikka ette konflikte. Kusjuures on väga sageli mõlemal õigus. Lapsed teevad asju vanemate meelest valesti, aga ise arvavad, et teevad õigesti. Liikluseeskirja rikkujal jääb õigust veel ülegi.
Mul on kulunud viiskümmend aastat aru saamiseks, et mitte patud ei rõhu inimest, vaid rõhuvad lahendamata konfliktid. Rõhuvad ka need sündmused, kus mõnemal poolel on olnud õigus. On täiesti väär rõhutada inimeste patusust. On vale rõhutada pattude andestust. Andestama peab kõike. Ka oma õigusest tingitud asju. Andeks tuleb paluda kõike. Andeks tuleb ka anda endale, et alati pole oma õigus peale jäänud. Andestada tuleb endale ka siis kui oma õigus on peale jäänud ja sellega kellelegi haiget teinud. Ega muidu saagi inineme rahu ja lepitust endale, kui pole kõik andeks saanud ja endaga ära leppinud. Ega muidu pole võimalik ennast armastama hakata, kui andestust ei oma. Ega inimesel ei tule naeratus näole, kui on taga lahendamata probleemid ja kui andestus pole täielik.
Aga naeratada tahaks. On ju tore tunne, kui oled unikaalne eksemplar. Mitte kedagi, mitte kusagil pole minu sarnast. Ei ole minu häält kellelgil , ega minu naeratust.
Ma ei pea kõigile meeldima. Aga ma olen ainueksemplar.
Kevad on ilus ja päike on nii soe……..
Tartu Muusikapäevad 30
Vanadest levimuusikapäevadest said muusikapäevad. Hea ongi, et levimuusikast on saanud muusika. Eluaeg olen arvanud, et naljakad on need muusika lahterdamised. Nagu mõne tegemised on tõsisemad kui teistel. Alati mängitakse muusikat tõsise näoga. Järelikult on kõik muusika tõsine muusika.
Minule, kui madalapalgalisele valvurile on muidugi pileti hind liiast. Kui kuuled süldibändi, siis tahaks kuidagi natuke raha tagasi saada. Aga mõne eileõhtuse bändi jaoks ei oleks viiesajast kroonist ka kahju. Igati tore üritus oli. Eks ta kestab täna veel. Aga turistid tahavad torni.
sosinad ja hääled tornis
Vanda indiaanlased ütlevad, et istuge metsas vaikselt jõe ääres, siis hakkate sosinadi ja hääli kuulma. Vaimud räägivad. Olen elus palju istunud jõe ääres. Olen koskedest alla sõitnud, isegi ööbinud jõe ääres. Olen kuulnud igasuguseid looduse hääli. Aga sosinaid pole kuulnud. Aga looduse on palju hääli. Kevadel eriti.
Minu kõrval on suure torni nurgatorn. Istun vaateplatvormil linna kohal. Rinnas on mul silt Church Guard. Vägev.
Nurgatorni peale on inimesed oma jälgi jätnud. Sweta and Sergei was 11.2006. Timur, Benito, Francese, Max, Alex, Pepe, jne jne. Inimesed tahavad endast jälge jätta.
Aga mis hääled on siin. Ööbiku laulu kuuleb ka kirikutorni. Aga enamus hääled tulevad ikka rataste hõõrdumisest alfaldile. Vahest mõni haamrilöök, vahest metallilõikaja häält. Siis mõne auto signaal peale jäänud.
On hääli küll, kui kuulama jääd. Aga sosinaid ei kuule.
Vaba päev
Olen nagu kuku raadio. Tuleb pähe küsida inimeste käest midagi. Kuna töökoht on kiriku tornis, siis siin saangi küsida ka nende inimeste käest, keda ei tunne ega tea, vaevalt neid kunagi ka veel näen. Ka praegu kirjutan seda juttu torni otsas. 60 meetrit maapinnas lahtise taeva all. Ühel pool mind seisavad itaalia turistid ja teisel pool on kari põhjamaalasi.
Minu küsimus on see: Mida teeksid kui sul oleks päris vaba päev. Mitte järjekorras ootavate tööde jaoks. Vaid kohe päris vaba päev.
Vastused on erinevad. Üks ütles, et põrutaks kohe mere äärde. Teine ütles, et veedaks metsas selle aja. Kolmas ütles, et loeks raamatuid terve päeva. Neljas, et läheks lihtsalt linna peale kõndima. Siis üks ütles, et sätiks kodu ümber. Toredad tegevused ju kõik.
Mis muud jääbki siis soovida: võtke see vaba päev endale. Kasvõi kord elus.
Kevadkorgits
Mõtlen kogu aeg, mis vägi see on, mis mind veab kevadel jõele. Ja seda aastakümneid. Suvel mõtlen ka, et võiks ju paadiga mööda jõge sõita. Aga mõtteks see jääbki. Kord süüdi üks asi, kord teine. Vett ka vähe jõgedes. Sügisel ju vett on, aga mingit isu pole end märjaks teha. Kevadel aga pole ilm tähtis, pole soojust tähtis, pole veetase ka oluline. Oluline on loksuda mööda vett.
Kui esimest korda ülikooli aegu kevadel jõe peale läksin, imestasin, kus olin ma aastaid olnud, et nii hilja nii toreda asjaga ei olnud tegelenud.
Veematk on üks ohtlikemaid tegevusi. Igal aastal jätab mitu inimest isegi eestis eluga hüvasti. Ohte on seal mitmeid. Olen sõitnud nii siberis kõige kõrgemate kategooriate jõgede peal, kui ka ameerikas. Nii paljud arvavad, et olen ülbik. Ei kasuta jõe peal päästevesti. Samas tean, et päästevest on nii mitugi inimest ära tapnud. Olen kümneid kordi Pirita jõel sõitnud ja arvan praegugi, et päästevestid tapsid kaks inimest ära. Merel ja järvedel on päästevest muidugi väga hädavajalik. Aga tundes laminaarse ja turbulentse voolamise iseärasusi, siis mina jõe peal ei soovita kellelgil päästevesti kanda. Küll aga oleks hea kiiver. Kui ikka kümme tonni vett kuskilt alla sajab ja vool peab kuskilt alt läbi käima, siis inimene oma päästevestiga jääb korgina kuhugi sügavustesse kinni. Aga turvanõuded on turvanõuded. Lõpeks pole minu asi õpetada kuidas vee peal käituda. Eks igal ole omad kogemused. Lihtsalt on minu kogemus selline, et veega ei tasu võidelda. Iga inimene suudab pool minutit vee all vastu pidada.
Eks mõtlen ikka, mis põhjustel ma kevadel rahulikult kodus istuda ei saa. Aga selliseid minnatahtmisi ei saagi ratsionaalselt ära seletada. Vahest tuleb tahtmine kuhugi minna. Aga kui minna ei saa, siis hakkab midagi sees närima. Parem minna.
