Aastat on veel päris palju. Aeg on selline kummaline asi. Kui oled rutiinses faasis, siis ei saa arugi, kui nädal on läbi. Kui reisid kuhugi, siis kolme – nelja päevaga jõuab kogeda oi, kui palju asju. Aeg ei veni, aga palju elamusi on küll. Aeg venib siis kui oled haiglas, kui oled lihtsalt haige. Kindlasti venib aeg, kui oled vangis. Mul venis hirmsalt aeg kui olin sõjaväes. Küll oli päev pikk, küll oli tund pikk. Tõsi ta on, et kui on tüütu töö, siis on ka tund kole pikk. Mul venis aeg, kui olin tornis tööl. Küll venisid kolm viimast tundi töökohas. Kogu aeg sai kella vaadatud, ainult mõned minutid olid vahepeal läinud edasi. Aga tore, kui elus on erinevaid perioode, kus aeg lendab ja kus venib.
Loomulikult lähevad need päevad ruttu. Pole ju neljapäev õhtuni aeg ju teab mis palju. Aga kui midagi ette võtta, võib ka selle kolme päevaga palju ette võtta.

Eks läinud ta on. Kes koges rõõmu, kes koges rahu. Kel oli hea oli perega koos olla. Eks igaüks sai seda, mida jõuludelt ootas. Kui ootused liiga suured, siis jäidki ootama. Kui aga eriti ei oota, siis nii mõnigi pisasi võib üllatada.
Olin sel jõuludel tõbine. Immuunsussüsteem nats lekib. Aga küll saab korda. Peaasi, et nüüd lähevad päevad pikemaks ja öö lühemaks. Ometi tähtis asi.
Täna käisin poes. Ükes suuremas toidupoes Tallinnas. Rahvast liikus palju. Kaupa oli veel rohkem. Mul tekkis kahtluseuss, et seda poodi kasutab Rimi kett sooja kaubalaona. Miks selline arvamus. Suure poe peale töötas ainult üks kassa ja järjekorda üldse ei olnud. See pood oli Supernettost ümbertehtud Säästumarket XL.
Kuna selles süsteemis ei olnud seda, mida saadeti ostma, läksin väikesesse Maximasse. Kolm kassat panid täie lauluga, aga järjekord oli no nii pikk, et masendus tuli. Ei ma järelda siin midagi. Lihtsalt tähelepanek oli.
Mida siis veel olen tähele pannud.
Ah jaa.
Mu käes oli auto, mida üks Soome sõber tahtis Eestis ära müüa. Uhke ameerika linnamaastur. 2004 aasta oma.
Ja mõtlesin lihtsameelselt, kui ta Eestisse tõin, et nii odavalt (muuseas sissetoomise tolli hinnaga) läheb ta kohe ära.
No sain siis sellega sõita. Oli ikka hea sõita. Pole elus nii hea autoga varem sõitnud. ei huvitanud, et sõidu peale kulub vähemalt 3 krooni kilomeetri peale. Minu auto kulutab alla krooni. Aga selle suure laevaga oli nii hea sõita, et hind polnud üldse tähtis.
Täna sõitsin oma 23 aastat vana Audiga. Sõida pea tasuta, aga sõidurõõmu pole. Eks nüüd saan aru autopededest. Et kui elus nii vähe rõõmu on. siis oleks vähemalt sõidurõõm. Ni et nüüd saan aru sakslastest, kes lihtsalt lähevad kiirteele sõitma ja saan aru, miks tähavatel ikka nii palju sõidetakse. Aga lihtsalt sõidurõõmust.
Nüüd siis on jõulud läbi. Suured sõnad tehtud. Muusikutel rahva rahvast kõhud punnis. Raamatuäridel ka head ajad lõpuks tulnud.
Täna rääkisin juttu lund ajades oma naabrimehega. Rääkisime rekkaärist. Kurtsin, et autojuhid teevad nüüd tööd tasuta (päevaraha on ju 350-500 krooni, mis ei ole ju palk). Firmajuhtidel on aasta läinud kahjumisse.
Kütusefirmadel on olnud täielik häving. DKV ja UTA kaartide eest on firmadel võlg miljonites. Äri käib. Autod sõidavad, aga keegi ei teeni.
Aga lund sajab. Ei ole ma varem selle peale mõelnud, et muruniitjat on vaja ainult 4 kuud aastat, aga lumelabidat kuus kuud. Enamus aega kütad maja.
Aga jääkaru elu on veel karmim.

On tihti tunne, et äkki on saanud inimesi palju. Kui satud internetis mõne firma koduleheküljele, siis seal on ka rubriik, vabad töökohad. Aga vabu töökohti ei ole. Iga nädal lisandub üle 2000 töötu. Mõtlen tihti sellele, et nädal möödas ja jälle 2000 inimest ei ole kellelegi vajalik. Ülearused inimesed. Nagu minagi.
Äkki on muutunud suur osa ülearusteks. Muidugi, iga ükskik on oma perele vajalik. Ega sellega ei muutu inimene pere jaoks ülearuseks, kui tal tööd pole, kui raha sisse ei too. Aga närune tunne on ikka.
Aasta hakkab läbi saama. Aasta on pikka aeg. Ega keegi mäleta, mis aasta alguses oli. Mäletan isegi, et aasta alguses oli lootus tööd saada. Kolmes rekkafirmas olin korraga tööl. aga ükski ei võtnud vedu.
Aga nii see aasta läks. Enam muidugi mäletatakse aasta lõppu.
Mis siis jääb sellest aastast.
Kas majanduslangus
kas Obama
kas seagripp
Kõik räägivad, et uut päeva tuleb positiivselt alata. Oo milline tore päev. Aga mõtlen, mis mõtlen, mida üldist positiivset kadunud aasta kohta meenutada. Ei ole veel tulnud meelde ühtegi asja. Ikka üks asi tuli.
Itaalia ja Svetsi mäed.
Ütlen veelkord, et tasub reisida. Isegi kui Masu ja Täpe kallal on kõigi oma kaheksa jalaga.
Aga nagu elu ikka on. Ees on uus aasta. Kas tuleb ka uus aasta kuidagi ära vegeteerida? Või on ka midagi head sel aastal varuks. Kui ka midagi ilusat ei ole tulemas, siis mägedesse lähen ma kindlasti ka järgmisel aastal.

Olen kord mägedes seda näinud. Kui sõrme üles tõstad, on seal säde otsas. Juuksed tõusevad püsti. Kui kirka üles tõstad on seal palju sädemeid ja välgukesi. Loomakarjas sarvede otsas ei ole näinud. Aga keegi kindlasti on.
Miks ma mõtlesin selle peale.
See oli seotud tänase ETV filmiga.” Mehed ei nuta. ” 60-ndatest aastatest. Poole filmi peal avastame tütrega, et film on must-valge. Raudselt raiume, et alguses oli värviline. Olid ju värvilised lilled, rohelised kadakad, sinine meri, jne jne. Poole filmi pealt aga läks kõik must-valgeks. Ei ole ainult minul see omane, et näen seda, mida olemas ei ole. Teised näevad ka. Kuidas siis saame seda kirjeldada, mida me näeme. Kui paneme sinna juurde, mida me ka näeme, aga mida ei ole olemas. Eks mälugi on selleni supp. On seal asju, mis on kindlasti olnud ja palju asju, mida kunagi pole olemas olnud, aga väidame kindlalt, et need kõik olid.
Vahest on nii tore mõne vana sõbraga meenutada mingit vana asja. Tema teab ühtemoodi, mina teistmoodi. Lõpuks polegi tähtis, kuidas asi tegelikult oli.
Nüüd aga on käes detsember. Kindlasti tuleb meenutada, kes olid sel aastal parimad sportlased. Kes tegijad.
Eks on endalgi tore meenutada, mis asja ma sel aastal ikka tegin. Mõtlen vahest küll, et aeg ruttu läheb. Algab nädal ja ongi kohe reede käes. Aga tegelikult on aasta pikk. Järele mõeldes on nii palju asju, mis sel aastal on juhtunud. Oled tõstetud üles ja vajutatud põrmu, on ülevaid hetkeid ja masendavaid silmapilke. On lootust olnud ja sügavat lootusetust. Mõtlen ikka, et nii kirjut aastat, nagu see aasta on olnud, minul küll pole olnud.
Olen olnud tööl, ja töötu. tööl ja töötu. Õnnelik ja õnnetu, tervisest pakatanud ja reanimatsioonis voolikute küljes. Kõike on selleks aastaks jagunud. Aga ega aasta pole veel läbi. Seda kuud on veel piisavalt.
Mis kõike saame veel kogeda.
Nii tore.

Inimesed reisivad. Käiakse igal pool. Kui inimene käiks ka Uus-Meremaal, ei ole see enam mingi eriline saavutus ja peale seal käinu, ei huvita reis enam kedagi. Pilte võid teha tuhandeid, aga vaatajad võivad magama jääda, kui näitad. Mis siis, kui keegi läheb veel venemaale.
Kunagi ei saanud minna kuhugi mujale, kui venemaale.
Kaks mu head sõpra läksid suvel venemaale, sugulasrahvaste juurde. Ma ei saanud tükk aega aru, miks nad sinna lähevad. Olen minagi Siberis käinud. Tean, kui palju on seal sääski, et hingatagi ei saa, aga sääskedest on palju hullemad kihulased, kes on väikese kärbse suurused. Aga kui käisin ühel sõbral hiljuti külas, siis nägin pilte. Mõtlesin, et miks mitte, ka see on reis, mis jätab jälje, mida meenutada tasuks. Minagi meenutan tihti neid reise Siberisse, kus sääsed ja vihm ja pori võtsid viimast.
Aga mina käisin ka Venemaal. Nüüd hiljuti. Eesti on nagu ta on. Pime aeg. Ilmad vihmased ja märg igal pool.
Aga kuidagi imelik on, et piisab paarist kilomeetrist ida pool piiri, kui hakkab meeletu pori. Pori maailm. Mäletan minagi pori nooruses. Kalosse ka. Aga kuidagi nüüd on pori ära kadunud. Avalikust ruumist vähemalt. Küll maainimestel seda on. Aga kuidagi ei näe kuskil. Aga venemaal on pori igal pool. Uskumatu lausa, kuidas nad suudavad seda tekitada.
Euroopas võib sõita kuude viisi autot mitte pesemata. Aga Venemaal peal 100 km sõitu ei näe ühestkist aknast välja, kogu auto on poriga kaetud.
Aga aeg on ka Venemaal edasi läinud. Enam ei ole rahaahne miilits tee ääres. Ka seal on võmmiputkad erastatud ja söögikohtadeks muutunud.
Ka St.Peterburg on nagu teine linn, kui Leningrad. Vaskratsanik on ikka tagajalgadel, aga Kaasani kirikus enam ei ole ateismi ja religioonimuuseumi, vaid saanud tagasi oma esialgse funktsiooni.
Ermitaaz on ikka vanal kohal, aga naljakas, et järjekorda ei olnud. Kassas enne meid ei olnud ühtegi inimest.
Saalides kõndisid mõned üksikud inimesed.
Mul oli õnnetus olla koos kahe põhja-inglismaalt pärit inimesega Peterburgis. Nende huvi Ermitaazis oli ainult Rembrandi kadunud poja maali vastu. Trampisid kõik saalid läbi, kuni nägid seda maali. Ega nad sealgi kaua passinud. Varsti leidsid kohaliku miilitsa, kes väljapääsu kätte näitas. Nii et jäigi meelde, kui elu kiireim Ermitaazis käik.
Aga ometi on praegu naljakas mõelda, et ainult 450 km kaugusel on linn, kus elab 5 miljonit inimest. Ümbruses vast veel miljon. Maa, kus bensiin maksab 6 krooni ja viin 30 krooni. Aga toit on kallim kui meil. Veini alla 100 krooni ei saa. Söögikohad on ka sama hinnaklass.
Igaljuhul tasub minna. Kasvõi vahelduse pärast. Nii hea on üle piiri tulla. Olgu see piirilinn kasvõi Narva.

Elus on häda, et üksk sõna võtab nii palju eri aspekte kokku. Rumalusi on nii erinevaid. On rumalusi, mis on parandatavad, noh nii, et näed vaeva ja saad targaks. Olgu õppimise või miski muu abil. Aga on rumalusi, mis jääb alles, olgu sul või doktorikraad. On inimesi, kes on õppimises üliedukad, käinud olümpiaadidel, saanud ülikooli professoriteks, aga rumalus on näha igast nende sõnavõttudest. See on nagu kaasasündinud geneetiline viga.
Eks rumalusel on eri definitsioone. Ükski definitsioon pole absoluutne.
Püüan esitada ühe. Rumalus on see, kui poolikute teadmistega tead vähe vääriti ja siis istud nendega teistele pähe. Kõik oleks korras, kui jätad need teadmised enda teada ja ei esita avalikult. Aga küll on kahju inimesest, kes seda ei jaga. Mõni kord pole valikuid. Tuleb oma seisukohad välja öelda. Aga küll on valus.
Hiljuti ühes arvamussaates arutati Nord-streami asja. Küll oli valus kuulda ärimehe seisukohti. Aga mis tal valida oli. Pidi ju oma seisukohad välja ütlema.
Hiljuti oli minul vaja mingit paberit töötukassa jaoks. Aga raamatupida, kelle käest pidin selle saama, oli tipp. Iga sekretär oleks õigesti oskanud selle blanketi täita, aga raamatupida leidis, et tuleb kasutada hoopis teist blanketti ja hoopis teised andmed peaksid olema töötukassal kasutada. Muidugi polnud see paber kasutatav kusagil.
Elu on täis poolikuid tõdesid. Aga alati leidub seltskonnas neid, kes natuke rohkem mingist teemast teavad. Küll tundub siis rumal see jutt.
Ega targaks ei ole võimalik saada. Ega ei ole võimalik bioloogil selgeks õppida näiteks paleontoloogiat. Ega peagi. Aga tobe on kui füüsikaprofessor hakka võtma sõda geoloogiast. Rumal on kui teoloogid häkki hakkavad rääkima evolutsiooniteooriast.
Mis siis teha, ega kõigega ikka kursis ei saa olla. Kõik muutub ja areneb. Isegi ühel alal võivad muutused nii suured, et aastaga võivad seisukohad kardinaalselt muutuda. Muidugi annab asja parandada, kui rääkida, et ma arvan, et nii asjad on. Saab rääkida ka nii, et enamus teadlasi on sellistel seisukohtadel……..
Muidugi oleks parem mitte esineda , aga nagu ütlesin, et vahest ei saa esinemata jätta. Vahest tuleb sõna võtta.
Palju andestatakse ka emontsionaalsele jobule jutule. Emotsionaalne rumalus polegi vasti nii talumatu.
Neegrijutlustajale ju andestame kõik, mis räägib.
Aga eesti rahvas ei räägi emotsionaalselt. Seega on ka rumalus raskemini talutav.
Ega muud tahagi öelda. Tuleb ka õppida rumalust taluma. Tuleb otsida teri sõkalde seas. Tuleb näha lilli rohelisel aasal. Otsida sinist taevalaiku hallis taevas.

Eks loeme tihti, mis ideedega välja tullakse, et ka raskel ajal suuri kasumeid saada. Olgu sellest seagripi vaktsiini lugu. Või eile loetud päevalehe lugu, kus autole soovitatakse panna peale kiiruse ületamise seade, Et üle kahekümne sekundi kiiruse ületamine läheb otse politseile kohale. Muidugi asi ei toimi. Lihtsalt neid nutikaid inimesi on rohkem.
Nagu selle radari avastamise seadegagi. Kui peal on saad trahvi. Keegi aga ei leia, ja kui peatatakse, ei ole ta kunagi töös. Eks saab selle uue leiutisega sama olema. Kõik kihutavad, aga vahele ei jää keegi. Mul oleks eestlaste jaoks palju parem idee. Kontrollima ei pea ennast, vaid selline seada peaks olema teiste autode jaoks. Et kui suunad oma auto kiiruse otsija mõne musta mersu peale, siis läheb pilt ja teade kohe politseisse. Oi siis küll ei sõidaks keegi kiiresti. Kunagi ei tea, kus autos kiibitseja passib. Küll me eestlased kaevaks ilusti teistele haudu.
Nagu selle alkoholiprobleemiga. Jah, teised joovad palju, aga mina ju ei joo. Joon parasjagu, või veidi vähemgi. Aga pindu teise silmis näeme kohe. Ei teagi, kas eestlase uni on parem, kui teisele natuke kärna sai keerata.
Kui oleks siis sellne seade auto peal, et teise kiirust mõõta, küll mõtleks välja, mis teed sõidaks. Oi neid kohti oleks Tallinnas. Teeks seda isegi tasuta. Oi kuidas teeks.
Tegelikult las nad sõidavad, Kui auto on hea, miks mitte. Võivad ju mõned joosta, ei pea vaikselt hiilima.
Ega ma pole sellest reguleerimisest aru saanud.
Elage ja laske teistel ka elada.

Täna läksin töötukassasse. Kuulsin kuskilt et praegu nii palju rahvast ei ole, kui aasta alguses. Läksin tuttavast uksest sisse ja kuskil ei ühtegi inimest. Infoleti juures oli enne mind paar inimest. Proua seal arvuti taga vaatas oma kümme minutit arvutit, ei vastanud ei telefonidele ega ei vaadanud kordagi üles. Küll tahaks ma seda saiti näha, mida nii kaua põrnitseda annab. Kui jääd pangaautomaadi juures vahtima ja mõtlema, ei anna sugugi pikalt aega vaid viskab pangakaardi sulle tagasi. Aga riigiametis ei viska. Seal kõigil aega küll. Siis lõpuks jõudis aeg minuni. Siis saingi teada, et õige uks on nüüd üle koridori. Ja seal muidugi, rahvaste paabel, oma paarsada inimest igal pool. Ei saa sugugi töötajaid süüdistada, ei saa mõelda et noh, võtku töötajaid juurde. Selle haisu sees on küll vähe inimesi, kes seal olla tahaks.
Ega mina siis koha oma pabereid korda ei saanud. Ikka tööandja juurest jälle mõned paberid veel hankida, et saada oma 946 krooni kätta.
Mis ma siis oma vana töö kohta tagantjärele ütlen. Nägin palju välismaalasi. Sain piisavalt naeratada. Kunagi mõtlesin, et oleks tore töö küll, kui saaks naeratada. Kes veel nii mõtleb, võin öelda, ei ole see tore töö.
Aga sain paljude inimestega tuttavaks ja sain ka endast midagi teada. Trepp muutus ka tavaliseks. Alguses lugesin üles ronides aknaid. Siis leidsin, et kuna on paras hingeldama hakata, et ühe tempoga üles saada. Lõpuks ei vaatanud enam aknaid, ei hingeldanud ei puhanud jalgu. Lihtsalt olid üleval.
Kahju, et ei ole enam asja trepist ronida.
Kunagi leiti, et jube tore oleks olla suvel lumekoristaja ja talvel vetelpäästja. Tegelikult ei ole. Hea on teha midagi, mis köidab, millega arened. Tore on kui asi ka meeldib. Aga praegu oleks hea, kui oleks mingigi töö, mis edasi elada aitab. Aga ju vist peab valgus tunneli otsas ka kustuma ja tunneli valgustus ka kustuma.
Majanduskriisi lõppu ei paista kusagil, seni kui töötus suureneb.
Naljakas oli vaadata töötukassas seda inimeste hulka, kõik terved ja töövõimelised inimesed. Aga mida teha ei tasu. No läheks metsa, lõikaks ja raiuks puid, aga keegi pudi ei vaja. Kasvataks kartuleid, künnaks, äestaks . Aga keegi ei vaja karutleid ka. Jah, Savisaar vajas, et nende najal pilte teha. Kartuli sõid sead ja haluhunnik tassiti niisama laiali. Olen näinud neid halge igal pool vedelemas. Keegi nendega ei kütnud. Vaevalt on kellelgil kaminale pidulikult asetatud puu sildiga: Savisaare abi. Loodame, et vähemalt sead mingit kõhuhära ei saa abikartuli söömisega.
No kuidagi ei saa aru, mida need 80 000 inimest teevad, kel tööd ei ole. Kas kõik hakkavad mingeid haltuurasid tegema, et kuidagi arved ära maksta. Ega pimedas ei istu. Elekter on ju olemas. Kas ei pane enam tuld põlema, kui kööki lähed. Eks muidugi on õppimisvõimalusi kuidas piskuga toime tulla. Ega kurda minagi. Hing on ju sees, tegevusi on, auto panen järgmine nädal aianurka seisma ja elu läheb edasi.
Oi kui ilus on tähistaevas ja kui suur on kuu. Ei ole see november nii hall midagi.

Praegu on ilus sügis. Lehed sahisevad jalge all ja hinges on sügisnukrus. Paljudele inimestele ja rahvastele on nukrus positiivne tunne. See kajastub eriti muusikas. Soomlaste hingeline muusika on alati minooris. Samuti vene ballaadid. Tõsine olla tähendab nukker olla. Kurbade silmadega. Igatsus on kurb. Vähemalt soomlaste ja venelaste juures. Ka eestis on palju inimesi, kel on igatsus kurb. Eks siis nende aeg ongi praegu. Eriti kurvad kujud, nagu karud ja siilid ei pea kurba aega isegi vastu. Lähevad magama. Ärkavad allis siis üles, kui lootus on suur, et valgus on palju palju ja kohe hakkab kõik tärkama.
Aga nii palju ilusat jääb nägemata ja olemata, kui talveks Austraaliasse kolida. Ei näe esimest lund. Ei koge hilissügise torme, kui kõik on mustvalgeks muutunud. Kõik on hallid toonid ja tihe vihm võtab võimust.
Ei ole see nii, et ära lase seda halli omale hinge. Ka kõige elurõõmsamat hinge mõjutab hall periood. Aga hea, et see olemas on.
Mulle meeldib jõe peal sõita. Praegu on jõed üle kallaste. Suvel tuli üle normi vihma, sügisel ka. Ei sõida enam Europas ringi ja tajutav maailm on pisenenud Eesti tasemele. Ei tea, mis on Poolas, ei tea, kuidas Neptun saab Inglismaa uputamisega hakkama.
Aga külmalt ilus on esimene härmatis. Külmalt ilus on jäälilled aknal. Hea et neid kogeme. Hea et jääpurikaid näeme, hea on autoga külg ees sõita.
tore ju, et hall aeg on ees ja lumi.
Kord sõitsin novembris ida suunas. Peipsi tagand algas porimaailm. Igal pool oli pori. Autost ei saanud keegi välja ilma poriseks saamata. Oleme unustanud ära, et eestis oli ka kunagi igal pool pori. Siis sattusin Rootsi, imestasin,et seal ei ole sügisel pori. Nüüd kuidagi märkamatult ei ole pori enam meilgi. Neid asju on palju, mida ei märka. On palju asju paremaks läinud. On inimesed meie kõrval paremaks ja toredamaks läinud. Peaasi et neid märkaksime. Näeksime, kui väärt inimesed on meie kõrval. On ju väärt.
On palju asju, millest ka sügisel rõõmu tunda.

Vaatasin kalendrit, tööd on mul veel kuueks päevaks. Siis jälle töötukassasse seisma. Olen mõtlenud, kuidas imed sünnivad. Vanasti mõtlesin, et matad kõik maha, nagu paned mulda ja siis tärkab midagi. Nüüd leian, et siis saab ime toimuda, kui ka viimane lootus on kadunud. Aga imega on selline asi, et tore kui juhtub. Aga ei pea juhtuma.
Täna jäin rääkima kahe inimesega. Üks tuli kirikusse raha kerjama. Ütles et kõht on tühi ja ei saa koju sõita. Vaatasin, et ehitaja riided seljas ja betoonised kummikud jalas. Küsisin, palju siis ehitusmehed praegu teenivad jne. jne. Jutu lõpuks selgus, et teised mehed olid teda kirikusse saatnud, et äkki toob mingi viinaraha ikka ära.
Siis jäin juttu rääkima ühe tädiga, kes supikööki organiseerib. Ega ma suurt midagi küsida saanud, ta rääkis kohe ise ja hästi pikalt. Neli korda nädalas pakuvad suppi. Kui kell kaks lähed, saad veel mõnd toidupoolist ka veel kaasagi.
Aga klientuur on neil muutunud. Varem olid neil klientideks sotsiaalsed heidikud, aga nüüd pidid olema elujõus mehed 20 ja 50 vahel. Mida sa ikka teed, kui tööd ei ole. Kui iga viies tõõjõus mees on töötu. Ega siis töötus ei vähene, vaid vaikselt ikka suureneb. Eks teisel novembril saan ka mina seda töötuarmeed suurendama.
Ega tuhandet krooni kätte ei saa. Mis sellest siis jätkub?
Paljude lemmik Keskerakond sai Tallinnas võimule tagasi. Minu lemmik ta ei ole. Küsisn täna maksuhaldurilt, kuidas on võimalik mul maksta maamaksu, kui tean et kohe jään töötuks. Tema ütles, et kui ei maksa, tuleb viivis ja kui kahe nädala jooksul ei maksa, lähevad andmed kohtutäiturile.
Linnapeal võetakse maha plakateid – Tallin Aitab. Võik siis ju aidata. Võiks aidata enda kehtestatud maamaksu maksta. Aga ei. Teame ju ikka anektooti, kui jõuetteastele kutsuti kõhnuke maksuametnik, see pigistas ka kivist vabalt vee välja.
Olen selle poolt, et kui positiivset ei ole kirjutada, ei tasu üldse kirjutada. Milleks kurta.
Täna aga nägin midagi mis ole väga positiivne. Kunagi kurtsin, et minu töökoha kõrval soriseb iga vihmaga torn läbi. Aga minu töökaaslane oli sinna alla pannud pange. Ja täna hommikul tööle tulles oli nii rõõm vaadata, et pang on täis. Vaatasin, et puhas vesi, mis ikka, teen sellest teed.
Ilm oli ikka hämar. Tuli meelde paari aasta tagune olukord kui oli sel ajal polaarjooni taga. Neil on selline värk, et päike tõuseb alles peale järgmise kevadist pööripäeva. Pool aastat ilma päikeseta. Kuidagi sattusin ka siis jutule kohaliku kooliõpetajaga. Küsisin, et kui noored lähevad lõunasse, miks tema pole kunagi läinud.
Ta ütles, et näe, maja on soe, virmalised on imeilusad, Autol on tuled ja kui kodus oled, siis saad majas kõik tuled põlema panna. Valgust ja soojust on oi kui palju.
Eks ega meiegi midagi saa muud teha, kui kütta tuba soojaks, panna tuled põlema ja ega see kuus kuud nii kaua siis ei lähegi, varsti on valge ja kevad. Ega ei pea karusid kadetsema, või siile. Las nad magavad. Meil on võimalus vihmaseid ja halle sügisõhtuid nautida.