Eestlased on valu rahvas, või ilusamini öeldes, valulapsed. Muidugi käib valu inimeseks olemisega kaasas, aga eestlastele meeldib kannatussport. Vaatame suusatamist, jalgrattasporti, kergejõustikut jne jne. Hiljuti lugesin ühe tublima triatlonisti intervjuud. Ta ütles, et pingutama peab nii, et kõik kohad valutavad, mitte ainult jalad. Siis saad õige tulemuse. Võidab see, kes kõige rohkem valu kannatab. Soomes olid kunagi leilivõtmise meistrivõistlused. Enamus võistlejad võtsin enne valuvaigistid sisse, et rohkem valu kannatada. Ikka leiame, et valu on see, mille poole peame püüdlema. Kõndima peab seni kuni jalad valutama hakkavad, siis on see õige. Mina olen aga enne paks, kui kõnnin seni, kuni valutama hakkab. Kõnnin küll, aga mõnu pärast. Mina valust mõnu ei tunne. Jah, jalgrattaga sõidan, aga sõidan seni, kuni mõnus veel on. Eelmine kord mägedes ronimisel jätsin ma siis ronimise järgi, kui hakkasin tundma, et vasak jalg on olemas. Ei ta valutanud, ei vaevanud, aga tundsin, et ta on olemas. Kui veel oleks koormanud, küll oleks valutama ka hakanud. Ma olen leidnud, et siis on paras asi katki jätta, kui hakkad tundma, et käsi, jalg või pea on olemas. Aga ega ma saa keelata teistele keelata valust mõnu tunda. Minule piisab sellest, kui vahest tunnen, et olemas olen.
