Tsuksid ütlevad, et üksi merele minnes, võtab mehe meri ära. Kalad meres arvavad ka , et üksiku sööb röövkala ära. Sõjalennukid arvavad ka, et parves on tõenäosus suurem ellu jääda. Linnud lendavad parves. Inimestel tekivad kambad, dünastiad. Mitkekesi jääb kestma. On natuke lihtne näide, et mitmest niidist olevat lõnga ei saa katki tõmmata. Aga seda ainult sel juhul, kui kõik lõnga niidid on ühepikad ja korralikult keerdunud.
Miks parvena on turvalisem, ei saa mina aru. Loomulikult on nürida nägemisega kisjale pilt, et tegu on suure loomaga ja jätavad parve puutumata. Aga delfiine ei peta. Nemad teavad, et parv on parem saak, kui üksik kala. Ikka saab suhu mitu ampsu korraga. Jahimehel on ka kerge parve haavlitega lasta, mõni part saab ikka pihta, mis sest ühest ikka taga ajada.
Nii et ega see parv küll erilist turvatunnet ei anna. Pigem on asi milleskis muus. Lugesin hiljuti ameerika filosoofi Denneti raamatut evolutsiooniteooriast. Uskumatult naiivsed on ikka need ameerika teadlased. Mõtlevad et algoritmide ja meemide kaudu saab kõike seletada. Muidugi saab nendega teha teaduslikke mudeleid, aga sinna paika see asi jääb. Mudelite juurde. Eluga pole sel midagi pistmist.
See mis käib kamba kohta, ei käi üksikisiku kohta. Üksikisik ei ole nii kontrollitav kui kamp. Kui liigiga jamab looduslik valik, siis minul kui indiviidil pole loodusliku valikuga midagi pistmist. Mitte et mul loodusega pole pismist, aga näe, valib kogu aeg, aga mina ei allu. Loodus kisub mind metsa, rabasse, mägedesse, aga mina ei allu. Elan ikka Eestis ja Tallinnas. Kus loodusega on pistmist väga vähe. Ammu on selge, et Eestis on hull kliima. Mõne jaoks parasvööde, aga minu jaoks kannatusvööde. Olen endale sobivat elamist vaadanud Lõuna-Inglismaal. Olen leidnud et hea koht oleks elada Sardiinia koopas, kus aasta kesmine temperatuur igal pool on 20 kraadi. Siis olen endale maja leidnud Barcelonast 200 km põhja pool Hispaanias, aga näe. Ikka elan Eestis. Loodus valib, aga mina ei allu.
Evolutsionistide põhiväide on ikka evolutsioonipuu. Kõik me oleme näinud seda igal pool, nii et hakka või uskuma. Aga mina väidan vastupidist. Katsugu keegi joonistada ja paberile panna asja tegeliku olemuse. Ainus milles ma kindel olen on see, et olen olemas. Minul oli ema ja isa. Nemad ka olid olemas, olen ju neid näinud. Neil on ka igal ema ja isa. Jne jne. Ühelegi paberile ei mahu ükskõik kuidas me oma päritolu ka kokku suruksime. Olen proovinud.
Aga kuidas evolutsionistid lähtuvad. Minul oli ema, emalt sain mitokondrilise dna. Emal oli omakord ema jne jne. Nagu emal isa poleks. Aga mitokondlilise dna puhul see tõesti on nii, et ainult emalt saame. Aga me ei ole ainult mitokonder.
Muidugi siis nad ütlevad et igal inimesel on isa, sealt Y kromosoom. Isal oli jälle isa jne jne. See ongi tüüpiline teaduslik demagoogia, millega kõik kaasaja filosoofid tegelevad. Üks inimene sünnib maailma ainult siis, kui on olemas olnud ema ja isa korraga. See algoritm aga teadlaste ja filosoofide pähe ei mahu.
Tore on lugeda häid raamatuid. Vahest ka non-fictione. Aga uskuma jääda neid oleks küll naiivne. Mis siis, et mehed või naised raiuvad oma tõde, kui suur avastust maailmas. Tore et asjaga tegeletakse. Aga kindlasti on iga väidet aastakümnete pärast väga naljakas lugeda.
