Olen Tiroolides. Alati unustan ära, et Itaalia põhaosas on üks maa, kus räägitakse saksa keelt. Imeilus maa, kus on lumised mäed. Ei ole ma ainuke, kes tunneb, et kuulub siia. Ei ole mul mingit probleemi mäest üles ega alla ronida. Oi kuidas mulle meeldib öine selge taevas mägedes. Ei pea ma meeles arve, mis mulle midagi ei tähenda. Oli see 2000 või rohkem, palju tähti palja silmaga näeb. Olen tihti mõelnud, et kaasas võiks olla väike teleskoop ja taevaatlas. Aga neid asju on niigi palju kaasas. Kunagi suvel ei uskunud ülemus, et purjekas, mis rekka kõrval, on minu purjekas. Aga näe, ometi oli. Siis ta ütles, et olen kõva mees, kui mul ka kummipaat kaasas on. Näitasin, et autos on ka kummipaat. Siis veel kaks jalgratast. Kabiinis suupill ja plokkflööt. Muidugi fotoaparaadist rääkimata. Aga mahuks veel teleskoop küll ära. Muidugi on astronoomia ajalugu. Kauge ajalugu. Minu mülu järgi lähim täht on 4 valgusaasta kaugusel. Nii et ükskõik, mida vaatad, on ajalugu. Kahju kohe, et nii üürike see elu on. Hea, et veel päike lähedal on ja öösel kuu. Muidu tundub küll kõik nii tühi tühi olevat. Nii palju jääb kõige vahele ruumi. Arvuti klahvid on ju ka aineliselt olematud. Ainult tühi ruum aineosakeste vahel. Seepärast ongi vahel tähistaevast vaadatas nii hea tunne olemas olla. Olen näe olemas ja saan tähti vaadata.
