mäed

Mõtlen tükk aega juba, miks mäed mind köidavad. Mis seal siis on. Mingid sulisevad ojad, mingid lumised laigud ja järsud nõlvad. Paljude kohtadega on elus nii, et igatsed sinna kuhugi kaugele. näiteks palmisaarele. Aga kui jõuad, on kõik kuidagi maine, putukad, sipelgad sääsed ja muud tüütud asjad. Lõpuks oled ise ka oma mõtete ja muredega kohal.
Kunagi oli unistus saada Vaikse ookeani ääre. Nagu maailma otsa minek. Mõtlesin, et seal on jube teine tunne. Sain sinna, aga teist tunnet kusagil. Vesi on vesi, kaljud on kaljud. Ise oled kogu oma olemusega ka seal. Endast ei pääse kuhugi.
Aga mägedega on mul teine sott. Kui pääsen juba kuhugi orgu, kus lumised mäed ümber, tunnen end nii, nagu ei kuskil mujal. Tunnen kohe, et kuulun siia. Mina ja mäed oleme üks. Kõik tavaline on eemal, kuskil all.
Mägedesse pean saama. Paljud ütlevad, et tahavad ka mägedesse, küll oleks tore minna. Aga kui mineku välja kuulutan, on ühel üks häda, mingi üritus, teisel teine häda. Aga õnneks sel aastal päris üksi ei pea ka minema. Kolm inimest tulevad ikka minuga.
Kui keegi kogemata veel tahaks tulla, on siin info.
Väljasõit 28 juuli õhtul, sel aastal. Tagasi Eestisse jõuame 10- 12 august, ka vast sel aastal.
Kuhu minek? Vaat see on juba keerulisem asi. Ükskord läksime Alpidesse, aga sattusime Püreneedesse. Alpides sadas. Seekord läheme ka Alpidesse. Tahaks Sveitsi. Aga kui seal ikka nädal plaanib sadada, siis on veel itaalia Alpid ja prantsuse Alpid. Kuskil ikka on vihmavaba.
Ah jah, palju maksab. Arvutasime, et kui hästi tahame süüa, siis 2950 krooni. Kaks ja pool nädalat seiklusi, nagu polekski palju.
Vot selline seis on mul mägedega. Vahest hava võib lubada, et oled oma elemendis.