Käisin täna turul liha otsimas. Lammas aga ei näinud hea välja ja jäin kana peale. Liha käes ja jalutasin välja,. Seal aga jäi mu pilk peatuma turuputkal. Alumisel riiulil nägin vana nõukaaegseid rahasid. Üherublased, kolmerublaseid, viierublaseid ja kümnerublaseid. Iga raha juures rändasid mu mõtted ajale, kus need rahad omasid elus määratut tähtsust. Kui suur raha oli väiksena kolmerublane. Mis kolmene, isegi rublane oli suur raha. Aga mäletan korda, kus tulin Tartust Tallinnasse laulupeole ja mul oli tervelt viis rubla terveks nädalaks.
Tore aeg oli see, kui suvel sai kolhoosis käia. Suve alguses kõplasime peete. Küll olid valusad pihud ja selg päeva lõpus. Aga töö eest sai isegi kolm rubla päev. Kivikorjamine oli sel ajal palju tulusam. Kui hästi vedas, oli võimalik teenida isegi 10 rubla. Aga seda väga harva. Kindlasti käisime suvel tööl selleks, et raha saada. Mitte rõõmust töö pärast ega sotsiaalsetest kaalutustest.
Oh, igasugu mõtteid ja mälestusi tõi esile need vanad vene rublad.
Kunagi vaatad 100 ja 500 kroonist ja motled et mis selle eest koik sai. Elu ei peatu!