Talv on kuskil kaugel minevikus. Õunapuud õitsesid nii kiirest, nagu polekski õitsenud. Käes ongi suvi. Aga tulnud on ta kogu oma putukate needuseni. Sääsed, kihulased, sipelgad ja kärbsed ja parmud. Tüütud on nad kõik. Rikuvad nagu kogu suve ära. Mis sa seal rannas lina peal pikutad, kui varst siblib sinu peal mingi putukas. Vaataks pilvi, aga peab midagi kratsima. Mõted, et viskaks külje kuskil oja ääres maha ja kuulaks oja häält. Aga varsti pead hakkama käega vehkima ja pükste pealt sipelgaid ära raputama. Mis moodi saad siis oja häält kuulda, kui tegevus on enesekaitsega.
Ikka lähevad mõtted mägede peale, kus saad rahus kivil istuda. Muidugi on ka mägedes mõnes orus tüütuid kärbseid. Aga enamus kohtades saad ikka vabalt hingata.
Meie suvi on elu koos putukatega. Meie elu koos tüütute mõtetega.
