Vanda indiaanlased ütlevad, et istuge metsas vaikselt jõe ääres, siis hakkate sosinadi ja hääli kuulma. Vaimud räägivad. Olen elus palju istunud jõe ääres. Olen koskedest alla sõitnud, isegi ööbinud jõe ääres. Olen kuulnud igasuguseid looduse hääli. Aga sosinaid pole kuulnud. Aga looduse on palju hääli. Kevadel eriti.
Minu kõrval on suure torni nurgatorn. Istun vaateplatvormil linna kohal. Rinnas on mul silt Church Guard. Vägev.
Nurgatorni peale on inimesed oma jälgi jätnud. Sweta and Sergei was 11.2006. Timur, Benito, Francese, Max, Alex, Pepe, jne jne. Inimesed tahavad endast jälge jätta.
Aga mis hääled on siin. Ööbiku laulu kuuleb ka kirikutorni. Aga enamus hääled tulevad ikka rataste hõõrdumisest alfaldile. Vahest mõni haamrilöök, vahest metallilõikaja häält. Siis mõne auto signaal peale jäänud.
On hääli küll, kui kuulama jääd. Aga sosinaid ei kuule.
Minul on ka oma torn. Seal saab käia päikeseloojangut vaatamas. Merd ei ole aga mets silmapiirini. Roheline meri. Hea sõber, termosega tee ja päikeseloojang kellatornis