Lugesin ameerikas olles Epp Petrone samanimelise raamatu läbi. Mõne lõigu ka kõvasti ja küsisin kommentaare. Kõrvalolev ameerika kodanik ütles, et täielikku jama kirjutab. Nimelt tervishoiu ja tervisekindlustuse suhtes. Ta olevat ise töötanud selles süsteemis. Mina vastu, et igal ühel oma ameerika ja oma kogemused. Minul ka oma ameerika ja oma isiklikud kogemused, millega sina ameeriklasena üldse nõus pole. Ühelegi ameeriklasele ei meeldi, kui pildinstan roostes ilma tagaklaasita autot. ei meeldi, kui tahan peatust ilma katuseta kivimaja juures. Usume oma kodust ikka parimat. Halba kas ei näe, või ei taha tunnistada. Tegelikult ei saa ameerikast mingit ülevaadet kolme nädalaga, samuti nagu kolma aastaga. Ega subjektiivseks jääb arvamus ka 30 aastaga. Kui mina hakkaksin oma eestit kirjeldama ja kirja panema, ei oleks enamus eestlasi üldse minu jutuga nõus. Pilaokirjanik Kivirähki Rehepapi eesti pildiga pole ju ka keegi nõus. Igaüks loome oma pilt. Epp Petrone ka lõi oma pildi. Minule tema naiivsevõitu jutt meeldis. Lennujaamas paras lugemine aga kodus kamina ees seda raamatut küll kätte ei võtaks. Mul oli kaasas igasuguseid raamatuid, kokki 12 raamatut ja nüüd londonis on igav, kõik läbi loetud.
Ameerika oli tore. Kuigi enne ameerikat mõõtsin 12000 km euroopa asfaltteid, siis ameerika asfalt oli samasugune. Kui venemaal moodustab raudtee maastiku elemendi, et saab öelda kohe “raudteemaastik”. Siis kiirte teeb sama asja. “Kiirtee maastik Kanadas ja Usas ei erine küll mingil määral “kiirteemaastikust” Euroopas. Tõsi, autod on erinevad. Veoautod erinevad. Sõidustiil ka teine kui euroopas. Aga maastiku suudavad kiirteed igal pool ära rikkuda. Üllatas mind et nii autokesksel maal kui ameerikas ei ole teed autodega koormatud. Hõre nagu Hispaanias. Kogu kolme nädala jooksul oli ainult üks ummikukene. Euroopas tuleb rist kalendrisse teha, kui mõnel päeval ummikus ei istu.
Praegu, Londoni lennujaamas, ei ole tunnet, et läheks tagasi. Aga küll see tunne tuleb. Ilus maa ja toredad inimesed. Armastan sind Ameerika ja tervitan sind Kanada
Mida ameerika kodanik oma riigi tervishoiu kaitseks siis ütles ka?
Minul on siiani olnud ainult üsna närvi ajavad kogemused USA meditsiiniga suhtlemise osas, sest iial pole kindel, palju raha su käest lõpuks tahetakse saada. Eelnev hinnaküsimine ei loe. Kindlustuse olemasolu kindlustunnet ei tekita, pigem vastupidi. Alles paar päeva tagasi sain vereanalüüsi eest arve $110, kusjuures enne vere võtmist öeldi hinnaks $63. Läksin aga jälle arsti juurde ja see lubas asja uurida, öeldes, et ärge seda arvet praegu makske. Jumal tänatud, et ma rohkem kui kaks korda aastas arstidega tegemist ei pea tegema
Oma mehe kogemustest näen, et kompetentsete arstidega tema USA-s 15 aasta jooksul veel kohtunud pole (ja kogemust on tal sel alal rohkem, kui keegi endale tahaks).
Samas muidugi olen ma Eestis lävinud väga heade ja väga mõttetute arstidega. Aga seal vähemalt pole rahaküsimistega sellist segadust, nagu USA-s.
Eks kogu elu on loterii, et mis su teele just satub, see ka maailmapildi loob.
Minu ameerika haridus oli spordiarst. Töötas ravikindlustuses. Hiljem ehitustöödel. Rohkem ehitaja hing sees. Seega ei ole tema arvamus isegi minu jaoks autoriteet. Mäletas et ütles Epu jutu kohta, et täielik jama.
Aga tunnen teda ja pikemat kommentaari ei soovinud.
Mulle on ta väga hea sõber. Sõpru peab hoidma.
Ise ma arste ei usalda.
Minu perearst on minu õde. Kes teab ka telefoni teel mis mul viga on. Raha ta ei taha. Tahab, aga mitte minu käest.
Vereproovi ja vereanalüüsi saan tasuta. Kõik saan tasuta.
aga haige ei taha ikka olla. mis siis, et tasuta.
esimene lause läks valesti. minu ameerika sõbra haridus oli spordimeditsiin.
Aitäh arvamuse eest
. Ma olen ise ka mõelnud, et huvitav, kui seda raamatut saaks ameeriklased lugeda, kas nad nõustuks sellega, mis ma seal ütlen?
Aga eks igaühel ole oma Ameerika.